Mumbai

Mumbai

Mumbai

Mumbaisse oli meil  kindel plaan minna juba reisi alguses. Chrisi ema nimelt veetis seal suurema osa oma lapsepolvest ning Chris tahtis kangesti oma silmaga naha nuud neid kohti, millest ema talle nii mitu korda jutustanud oli.  Samuti vajas Zoltan hadasti uhte korralikku hooldust ning tagu amordi vahetust. Kuid enne veel kui Mumbai poole end seadsime poikasime me korraks Punesse. Susan, meie vana korterikaaslane ja hea sober Šotimaalt, tuli sinna too asjus paariks nadalaks ning temaga oli meil seal kohtumine samuti juba ammu plaanitud. Susan oli isegi nii armas, et toi Zoltanile Shotimaalt kaasa uue tagu amordi ning muud vajalikku (nagu nt tiffinid Chrisile ja Cadbury’i Caramel shokolaadi mulle :-))! Veetsime toreda ohtu muljetades viimasest kuuest kuust ning jargmine paev asusime juba Mumbai poole teele.Punesse plaanisime me jargmisel nadalavahetusel tagasi tulla, et Susaniga veel korralikult aega veeta, nuud aga ootas meid Mumbai.

Kraade valjas oli nuud juba kovasti ule 30C ning tais varustuses soita oli usna raske, vee peatusi pidime tegema tihti, et mitte ule kuumeneda. Olgugi, et kiusatus oma motikariided tavalise t-sargi ja luhkarite vastu vahetada oli suur ning enamus kohalikke just nii ringi soidavadki, ei tahtnud me selles hullus liikluses riskida ning higimull otsa ees otsustasime kuumusele vastu pidada.  Paris Mumbai kesklinna enda hotelli juurde joudsime me alles ohtu hamaruses.

Mr Johnny's

Mr Johnny's

Jargmine paev pidime soita peaaegu Mumbai teise otsa, kus meile uhe teise tsiklimehe poolt soovitatud tsiklite remonditookoda asus, Mr Johnny’s. Meie ullatuseks (mis hiljem hirmuks ule kandus) paiknes Mr Johnny’s aga uhes nurgataguses piirkonnas kalaturu korval asuvas kitsas tagatanavas ning nagi valja rohkem nagu mingi putkana kui korralikku remonditookojana ning ei tekitanud meis erilist usaldust. Ausalt oeldes ei olnud ma Zoltanit poistele ule andes uldse kindel, et me teda veel elusana naeme :-). Kuna aga tookoda oli meile teiste reisumeeste poolt soovitatud ja tookoja valjas seisid veidi suuremad tsikklid, millest jareldasime, et ehk Mr Jonny toesti teab, millest raagib,  siis otsustasime tekkinud esmamuljel end mitte segada lasta ja loota, et koik on tapselt nii nagu peab kui me mone paeva parast Zoltanile jargi laheme.

Too paev hotelli tagasi joudes tundis Chris end taas nigelasti, ei ole tal vedanud siin selle India toiduga. Nimelt paar nadalat tagasi juba Jaipuris jai ta esimesest korda paris haigeks. Uhel ohtu ronis ta akki varisedes ja hambaid plagistades  voodisse ning kui kraadisime naitas kraadiklaas 38,9 palavikku ning koht oli paris korrast ara.  Midagi suua ei saanud, ainult magas ja vett joi ja niimoodi selle palavikuga paar paeva, siis tasahaaval sai jalle sooma hakata ja tundus nagu oleks korda saanud. Natuke ule nadala laks siis mooda kui sama lugu kordus Aurangabadis aga siis oli siruli juba 3-4 paeva ja ega ta siis paris korda ei saanudki kuid pidime edasi liikuma ja Susaniga kokku saama ja siis juba Mumbaisse edasi tulema. Igatahes 2 voi 3 paeva oli tal siis enam vahem ja nuud Mumbais laks asi paris hulluks. Midagi tal enam sees ei pusinud  ja ainult voodis oli. Nagu inimvare nagi valja  😦  paris hirmu ajas nahka. Leidsime onneks talle hea arsti, kes  ta kohe teste tegema saatis ja lopuks tuli valja, et tal oli kohus mingisugune troopiline parasiit nimega Giardia lamblia :-/! Arst maaras talle siis kanged antibiootikumid ning onneks paari paeva parast tundis ta end juba veidi paremini. Kuid kogu see jant laks talle pea 15 kilo maksma :-/

Kuulus Tadz Mahal Hotell

Kuulus Tadz Mahal Hotell

Seega Chris vaesekene, ei nainudki Mumbais palju muud kui vaid meie hotellituba, millest oli hirmus kahju. Mina katsusin Chrisile heaks poetajaks olla ning taita iga ta soovi, mis vahel tahendas isegi kuni pooleteist tunniseid retki leidmaks Chrisi lemparit, Mars shokolaadi 🙂 Uhel paeval kaisin ka linna peal tahtsamaid vaatamisvaarsusi kaemas ning pilte tegemas, et siis Chrisile parast hotellitoas linna ekskursioon korraldada. Nii palju kui ma Mumbaid nagin, jattis see mulle paris monusa mulje. Viimasel paeval kui taksoga Mr Johnny poole teel olime, otsustasime me labi poigata Breach Candy klubist, millest Chrisi ema on meil vast enim jutustanud. Tegemist oli  tollel ajal vaid valismaallastele moeldud klubiga, kus asus India-kujuline bassein, milles Chrisi ema pea koik oma nadalavahetused veetis ning tahtsime seda oma silmaga vaatama minna. Onneks oli kompleks seal veel taitsa olemas, kuid nuudseks oli tegemist prestiizika privaatklubiga, mille liikmeks saamisel kusiti vagagi krobetat hinda ning esiti ei tahetud meid sinna uldse sissegi lasta. Lopuks suutsime me klubijuhataja nii kaugele raakida, et ta meid enda seltsis basseini vaatama lubas, olgugi jai piltide tegemine meile keelatuks, millest oli vaga kahju.

Oh ja see on ikka oige kull, et raamatut ei tasu kaane jargi arvustada. Mr Johnny garaazi juurde joudes oli Zoltan taitsa olemas ja poisid olid korraliku hoolduse talle teinud ja  seda veel hea hinna eest.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: